kolmapäev, 30. aprill 2008

The Flagsip, Dover, Inglismaa, 30.04.08


Oleme oma reisiga jòudnud Inglismaa edelatipust kagutippu. Startisime Gosportist kolmekesi kell 6 hommikul ning suutsime ühe päevaga läbida 100 meremiili, jòudes Doverisse òhtul kella seitsmeks. Saime hommikul paar piiska vihma, kuid päeval oli lausa päikesepaisteline ilm, kuigi üsna tuuline ja külm. Puhus lòunatuul 10 m/s sekundis ja saime päev otsa sòita ilma mootorita - täispurjedega kihutasime kohati lausa 10 s6lme tunnis. òhtuks tuul tugevnes ja saime tunda ka pisut vihmasegust rajuilma. Folkestone'i kandis kohtusime ka kòigi meresòitjate hirmuga - Uppumatu Valge Külmkapiga, mis möödus meist napilt 20 meetri kauguselt. Need elukad kukuvad suurtelt konteinerlaevadelt merre ja hulbivad sedasi kuid, Atland pidi neid täis olema. Krt teab, kuhu nad kòik välja jòuavad - paranoiateooria kohaselt Fridge Josephi maale, kus Greenpeace'i aktivistid kasutavad neid globaalse kliimasoojenemise mahajahutamiseks...
Dover ise on tiba nagu Rohuküla sadam - ega siin palju teha pole, puhtalt praamiliiklusest sòltuv. Dushiruumid on OK, kuid paraku ikka selle süsteemiga, kus peab mingit nuppu kogu aeg ühe käega all hoidma. Paraku oli kòigis kabiinides ka termostaat tuksis, seega ainsaks variandiks oli ainult tulikuum vesi.
Ahjaa, minult on küsitud, et miks ma kirjutan nii palju dushiruumidest ja sadamakòrtsudest - ma üritan kirja panna infot erinevate sadamate kohta, et tulevikus saaksid teised purjetajad samal marsruudil teada, mis neid kuskil ees ootab. Väga palju eestlasi vist ei ole teinud Hispaania-Eesti otsa, aga loodetavasti nende arv kasvab tulevikus ja noh, olgem ausad, siit saab tiba teistsugust infot, kui purjetamisalmanahhid tavaliselt sadamate kohta pakuvad.
Doveri jahisadama kòrval on lähim kòrts The Flagship, kus veedab oma viimaseid elupäevi pildilnähtav koer Spot, kes on 14 aastat vana, peaaegu pime ja peaaegu kurt. Nii ta elabki sealsamas kòrtsus 24 tundi ööpäevas ja tuiab vaikselt kundede vahel ringi. Kòrts ise on üsna tore - eile oli ju telkust ManU vs Barca mäng, kuid sellest hoolimata olin pubis ainus külaline. Lasin jukeboxil oma lemmiklugusid üürata (JAM/TSC/PW/NS) ja puhusin purjetamisjuttu shotlasest kòrtsmikuga, kes muudkui kallas tasuta òlut. Eh, armastan Inglismaad...

Dover, Inglismaa, 29.04.08


Olen hetkel üsnagi kurjas tujus ja tahaksin anda ühele jalatsitootjale sooja soovituse viia läbi oma firma re-branding. Avastasin eile oma pisut üle kuu aega tagasi ostetud purjetamiskummikutest paraja augu (pildil näha vasakul pool). Vihastamiseks on igatahes pòhjust, sest kummikud olid sigakallid, nad on sellel reisil kòige vajalikum varustus ning eriti veel selle pärast, et firmal on pretensioonikas nimi Yacht Boot Company. Oleks nimeks kasvòi Plastic Spoon Company, siis ehk mòistaks, aga YBC puhul eeldaks, et nad oskavad kasvòi seda ühtegi asja teha. Nii et härrased - kiireim aeg ette vòtta ettevòtte ümbernimetamine. Pakun omalt poolt ka väga trendika ning öko nime välja - Biogradable Boot Company...

esmaspäev, 28. aprill 2008

Haslar Marina, Gosport, Inglismaa, 28.04.08


Haslar Marina on jällegi üks huvitav jahisadam. Sidusime end òhtuks kai ääres seisva tuletorn-laeva kòrvale ja suur oli mu üllatus, kui sain teada, et samas laevas on sadama dushiruumid, WCd ja restoran-baar. Ja vòite ette kujutada mu pettumust, kui sain teada, et see on esmaspäeviti kinni. Täielik saatuse nöök, sest nagu pildilt näha, on asukoht enam kui hiilgav. See-eest on Mary Mouse 2 peal privaatsed vannitoad pesemiseks, nii et uskumatul kombel ònnestus leida Hamble'i Mercuryst veelgi paremate fatsiliteetidega sadam.
Meie aga stardime siit hommikul kl 6 Doveri suunas, kus plaanime päevakese puhata ja siis edasi mandrile pòrutada. Ees seisab tòsine tööpäev...

Gosport, Portsmouth, Inglismaa, 28.04.08


Heh, ei ole me jòudnud Dubaisse 7-tärni hotelli naabrusse, vaid pildil on Portsmouthi suhteliselt vaimuvaese nimega tornike The Spinnaker Tower.
Meie meeskonnas on taaskord toimunud mòningad muudatused - seoses Tallinnas algava purjetamishooajaga pidi kodureisi jalge alla vòtma pootsman Ray. Teil kòigil on vòimalus temaga isiklikult kohtuda Pirital jahtlaev Genevieve pardal, kui pöördute jahi rentimise sooviga www.yacht.ee poole - v6ite temalt otse küsida, kas kuuldused minu väidetavast habemepuhmast vastavad tòele vòi mitte...
Jätkame enam kui 1000 miili pikkust teekonda kodu poole kolmekesi - mina, Frank ja meiega La Coruñas liitunud Laur. Triona tegutsemine piirab mòneti meie liikumiskiirust, kuid seevastu oleme vòtnud pòhimòtteks sòita iga päev kasvòi natuke. Seda silmas pidades jätsimegi lòuna paiku selja taha Hamble'i ja purjetasime pisut edasi Portsmouthi. Siin asub muide ka admiral Nelsoni kuulus sòjalaev ning mitmeid muid vaatamisväärsusi. Vòtsin üle vee Gosportist Portsmouthi pääsemiseks ette praamireisi, mis kestis täpselt 3 minutit ja 27 sekundit (vòtsin aega The English Beati 'Can't Get Used To Losing You' järgi). Slaviku jaoks on selline praamikorraldus ilmselt märg unenägu - 15 krooni minuti eest vòiks ka Saaremaa praamiga väina ületamise eest küsida...
Teisel pool ootas mind ees tollesama torni all klassikaline ostuparadiis, kus minusuguse shopafoobi jaoks midagi erilist ei olnud, seega tulin sama targalt tagasi. Aga noh, jällegi Portsmouthis käidud nagu niuhti, saab jälle Facebooki kaardile midagi märkida...

pühapäev, 27. aprill 2008

Hamble, Inglismaa, 27.04.08


Oleme kaks päeva olnud Hamble'i küla kòrval Mercury jahisadamas. Mul ei jätku selle koha kirjeldamiseks piisavalt kiidusònu. Vastuvòtt sadamakontoris oli ääretult sòbralik ning erinevalt Hispaaniast ning Portugalist täiesti bürokraatiavaba. Peale saabumist jòudsin üsna lähedale ònnetunde defineerimisele. See on vòimalus end korralikult pesta kòigi mugavustega pesuruumis, vahetada riideid esimest korda peale nelja päeva ning seejärel istuda sadamakòrtsis väliterrassil, nautides päikesepaistes ühte külma kannukest Staropramenit. Üleväsimusest tingituna ei suutnud ma päeval magada, seega tutvusin ümbruskonna ja kohalike inimestega - siinsed inimesed on ääretult sòbralikud ning lausa ülevoolavalt abivalmid. Küsisin sadamakontoris lähima pangaautomaadi asukohta. Täpse vastuse asemel viskas dockmaster mind oma autoga 15 minuti kaugusel asuvasse külla, kus sain oma finantsid parlanksi ja sama tüübi autoga veel tagasi. Kohalik küla (pildil peaväljaku ääres olevad majad) on nagu piltpostkaardilt pärit - selline, millisena me Inglismaad ette kujutamegi. Kòrts, kirik ja kauplus. Seal jalutades suutsin seda mòttes vòrrelda vaid fiktiivse Midsomeriga, ònneks ilma sarimòrtsukatest külaelaniketa. Kardinaalselt erinev Inglismaa, v6rrelduna näiteks Londoni vòi Manchesteriga. Tunne on selline, nagu oleks juba koju jòudnud.
Tänast pühapäeva alustasin klassikaliselt - tass kohvi, Full English Breakfast ning Mail on Sunday, taustaks Sky News. Pagan küll, see tundus nii omane, et olin seda sunnitud jätkama ka hiljem, kui läksime külakòrtsu Ye Olde White Harte (est. 1536 - eat your heart out, Hell Hunt est. 1993) nautima paari pinti ale'i ja pühapäevast lambapraadi. Pubi oli täpselt selline, nagu ta pidi olema - madalad laed, pime, kaminatule ees magavad koerad ja vanad härrasmehed leti taga rugbyt vaatamas. Hiljem selgus, et toosama pubi kuulub sadamakòrtsu omaniku vennale, nii et vähemalt ühe pere olen täna ònnelikuks teinud, nii nagu nemad on mind täna hea toidu ja lahke s6naga r66msamaks teinud.
Ilm on täna olnud klassikaliselt sombune, seega kaugemad avastusretked jäid tegemata. Pealegi andis mu Southamptonist pärit sòber telefonitsi päris kummalist nòu ajaveetmise kohta - hoolimata oma väidetavast patriotismist soovitas ta mul hoopis Portsmouthi tutkima minna. Viimane rongiseiklus on mul veel liigagi hästi meeles, seega ei hakka riskima kogemata non-stop Edinburghi rongile sattumisega...

Biskaia laht - The Hamble


Meie purjereisi eeldatavasti tòsiseim katsumus pidi olema kurikuulsa Biskaia lahe ületamine, kuid üllatuslikult saime väga soodsates oludes teha paraja mitmepäevase reisi, mis tòi meid jupp maad kodule lähemale. Algne plaan oli A La Coruñast lahkuda kolmapäeva hommikul, kuid teisipäeval tabas meid peale maitsvat òhtusööki uitmòte, et kihutaks äkki kohe minema. Täiskòhutunde saatel valmistasime laeva kiirkorras väljumiseks ette ning andsime öösel kell üks Hispaanias otsad. Eks ta üks ootamatu samm oli, kuid tagantjärgi tarkus kandis lòpuks vilja - hobu küll hilisest ajast hoolimata välja ei karanud, kuid see-eest saime ideaalilähedastes tingimustes läbida ca 600 miili, mis 9 tundi hilisema väljumise korral poleks ehk nii ideaalne olnud. Avamerel tervitas meid paks-paks udu - nähtavus oli alla kümne meetri, isegi vööris asuvaid sòidutulesid seletas silm üsna kehvasti. Päris huvitav on sellises olukorras orienteeruda vaid kuulmise, mitte nägemise teel. Me kòigest kuulsime, kuidas meie nina alt läks udupasuna tuututamise saatel läbi pirakas kaubalaev. Me kòigest kuulsime teiste laevade mootorimürinat. 6nneks on meil laevas ka radar, aga tihedas udus ei tasu selle peale lootma jääda. Öised vahid olid seega huvitavad, vaid silmad väsisid pingutusest kohutavalt ära. Hommik äratas meid päikesepaistega ning mònusa süüdvest tuulega, mis püsis reisi l6puni. Saime tormikad seljast heita ja autopiloodi juhtimisel rahulikult juttu puhuda. 6htupoolikul vòttis meiega VHF-raadio teel ühendust pòhja poolt tulev kaubalaev. 'Väike purjejaht keset Biskaiat, väike purjejaht keset Biskaiat - kas teate, et praegusel kursil liigute otse madalròhutsüklonisse?' No ei teadnud, aga ega kuskile minna kah polnud. 'Suur kaubalaev, suur kaubalaev - täname hoiatuse eest, aga püsime samal kursil. Head vahti!' Kaubalaeva vahimadrus mòtles kindlasti, et pagana hullud eestlased, aga unt nendega - saavad ka veidi targemaks. Targad olime niiehknaa, sest kuidagi pòrutasime otse tsükloni aknasse ja ei saanudki mingit karmi ilma. Biskaial on vòimatu ilma ennustada, sest see muutub iga kümne minutiga. Nägime oma silmaga, kuidas päikesepaistelise ilmaga tekkis mere kohale valge udukogu, mis tòi endaga kaasa külma òhu ja kohatised pagid. Napilt enne meieni jòudmist tòusis kogu kupatus òhku ning liikus pilve kujul kuskile mandri suunas. Nii et ilmafenomene nägime mitmeid - vaalalisi paraku mitte ühtegi...
Päris pikk sòit kurnas meid korralikult - magamatus, söögiisu puudumine ja mòningaid meeskonnaliikmeid piinanud merehaigus (mina jäin üllatuslikult sellest puutumata) tekitasid kohutavat rampväsimust, kuid soodsa ilma tòttu ei hakanud me vahepeatust Brestis (hih, boobies :-)) tegema - kütsime Loode-Hispaania tipust otse pòhja poole ning alles Inglismaa edelatipu juures tegime halsi ning purjetasime mööda rannikut edasi ida poole. Kui muidu pidime terve reisi jooksul mootorit käiama, siis siinses sombuses ilmas saime täisgroodi ja täisgenuaga üle 9 sòlme kiirust kätte.
Tòeliselt raske oli sòita mööda Solenti väina Southamptoni poole - pikalt oodatud kuiv maa oli siinsamas, kuid planeeritud sadam oli ikka alles päevasòidu kaugusel. Lòpuks keerasime Hamble'i jòe peale, mis on mitmekümne miili ulatuses palistatud jahisadamatega, nagu pildil näha. See kant siin on Inglismaa purjetamise keskus, kus asuvad kòige väärikamad klubid ning toimuvad kuulsad purjetamisvòistlused. Kòrvalasuv Isle of Wight on kuulus motorollerite kokkutulekute, suurte muusikafestivalide ning suure vangla poolest.
Igal juhul jòudsime külmast Hispaaniast kevadiselt soojale vanale heale Inglismaale. On pòhjust eneste üle uhkust tunda...

laupäev, 26. aprill 2008

The Needle, Isle of Wight, Inglismaa, 26.04.08


T E H T U D! Neli ööd ning kolm ja pool päeva, üle 550 meremiili. Non-stop A Coruñast
Southamptonisse. BISKAIA LAHT JA POOL INGLISE KANALIT ÜLETATUD!!! Ära tegime, kurask... Pikemalt kirjutan hiljem, hetkel loksume Solenti väinas Hamble'i jòe suunas...

esmaspäev, 21. aprill 2008

Matthews Pub, A Coruña, 21.04.08


Meie teine 'kodu' siinses sadamalinnas - iiri pubi Matthews Pub, mida peavad iirlastest kaksikvennad Finbar ja Declan. Mina sain alles kolmandal korral aru, et tegu on kahe erineva inimesega, seega oli piinlikke vòi imelikke momente küllaga. Ütled inimesele 'tere! ja olemegi tagasi' ning ta vaatab tuima näoga sulle otsa. 'a me olime ju eile siin?' - 'ei tea, ma näen teid esimest korda' - 'ära jama, ise valasid meile òlut ja väitsid, et teil on Hispaania parim Guinness!' - 'Eile ma olin kodus ja vaatasin telkust vutti...' Viis minutit hiljem tuleb ta tagasi ja teatab kavala näoga 'aaa, tegelt oli eile tööl mu kaksikvend - ma näitan teile pilti, kui te ei usu...' Ei uskunud küll tükk aega, isegi kaksikvenna kohale saabudes ajasime kòik liigse alkoholi süüks.
Aga tegelikult tulid vennad ca 20 aastat tagasi tööpuuduse käes vaevlevalt Iirimaalt Hispaaniasse inglise keelt òpetama ning 7 aastat tagasi avasid siinse kòrtsu. Ning nende valatud Guinness on tòesti parim seniproovituist....

Bristol Bar, A Coruña, 21.04.08


See siin on üks meie kahest stammpubist. Erinevalt ülevalgustatud restoranidest käib siin päris palju noori ja mängitakse 60ndate beat-muusikat. òlu maksab 1,5 eurot ja seintel on lahedad pildid. Täitsa minu tänaval, kui jòhkralt tòlkida üldlevinud klisheed... Samas - Ben Shermani target t-särk ei avaldanud kohalikele mingit muljet, seega täielikust autentsusest jäi tsipa puudu.

HommikuKoffi raamatuklubi kuusoovitus


Saime omale kainaabriteks ühe toreda inglastest abielupaari, kes kuuldes meie reisi sihtpunktist kiljatasid ròòmuga 'ooh, just like Griff Rhys-Jones then!' ònneks mäletan briti komöödiasarja 'Alas Smith and Jones' suht hästi ning suutsin uelsipärasele nimele adekvaatselt reageerida. Tegelikult isegi trehvasin GRJ-i oma viimasel Londoni-reisul ühel Notting Hilli tänavanurgal. Keegi mu kohatud inglastest sòpradest ei suutnud jagada mu vaimustust kohtumise üle elusa briti komöödialegendiga, mistòttu mu celebrity-spotting Londonis tundus ka mulle endale lòpuks suht tühisena. Kuni saabus coup de grace Heathrow lennujaamas - sattusin terminali duty-free poe kassasabas kòrvuti seisma ühe kortsunud pintsakut, tavalisi teksapükse ja mürkrohelisi (!) susse kandva suht torssis olekuga härrasmehega, kes polnud keegi muu, kui mu eelmise 'karjääri' suur mòjutaja ja guru - Jeremy Clarkson. Eht-eestlaslikult ei teinud ma temast muidugi eriti välja (krt me oleme üks uhke rahvus!), küll aga märkas tema mu taskust välja kukkuvat raamatut 'Clarkson: Born To Be Riled' ja tänutäheks kostitas mind üle òla heidetud kaastundliku muigega...
Aga see selleks. Me naabrid olid valmis mulle laenama GRJ raamatut 'To The Baltic with Bob', mis kirjeldab ütlemata naljakalt GRJ nelja kuu pikkust merereisi Läänemeres, sealhulgas ka Eestis. Olen siiani leidnud kohutavalt palju sarnasusi meie ja nende reisi vahel - tuvi, lekked ja naljakad juhtumised sadamas. Olen raamatuga alles poole peal (alustasin eile òhtul), kuid loodetavasti saan enne kolmapäeva läbi. Igatahes pole mòtet vist Läänemere sòidust blogida, sest GRJ on selle töö juba minu eest ära teinud. Soovitan soojalt...

A Coruña, Hispaania, 20.04.08


Hah! No ütle veel, et Hemingwayl ei olnud 6igus! Pimedas ja ròskes dush-konteineris oli igatahes südantsoojendav kuulda hingest tulevat eestikeelset vandumist sooja vee lòppemise pärast. Selgus, et meie jälgedes oli Lagosest jòudnud A Coruñasse Eesti jaht Hermes-X, mis on teel Kanaaridelt Tallinna. Kisub rebimiseks Tallinna Jahtklubi (mina ja Frank) ja Kalevi Jahtklubi vahel. Meie prognoos Tallinna jòudmise osas püsib septembrikuul, Hermes-X plaanib kodus olla mai keskel. Tòestasime ka taaskord, et Eesti on imepisike, kui kiire ristküsitluse tulemusel tuvastasime sideme minu tagasihoidliku isiku ja ühe Helmes-X meeskonnaliikme vahel. Six degrees of separation my arse...
Meeskonnast juttu tehes - eelmise nädala lòpus sai ümber Peetri meie jaoks planeeritud aeg ning nii ta tagasi Tallinna lendaski. Meie ühised öised vahikorrad olid täis pikitud huvitavaid vestlusi ning praktilisi òppetunde purjetamisest. Kui teil kellelgi on nende merejuttude peale tekkinud huvi purjetamisega tòsisemalt tutvust teha, siis mina julgen südamerahuga soovitada Peetri purjetamiskooli - www.nautilus.ee
6pite korralikult ja turvaliselt purjetama ning merel pole midagi turvalisusest tähtsamat.
Aitäh, Peeter ja palju edu!

A La Coruña, Hispaania, 19.04.08


Peale väikest ringkäiku sadama ümbruses saime lòpuks ometi teada òige kuupäeva. Olen seega 'merel' olnud ligi kuu aega, kuid sellest merel olnud alla nädala.
Kui nüüd mòni usin hortikulturist viitsiks samamoodi ka kellaaja murule kuvada, siis saaksime lòpuks ometi ka òige kellaaja teada...

Liquid lunch! 19.04.08


Igavuse käes piineldes oleme asunud uusi gastronoomilisi vòimalusi avastama. Palun väga - Bloody Mary 2.0! Külmas ja märjas sobib kergeks lòunasöögiks ideaalselt külm tomatisupp gazpacho ja Smirnoffi viin. Tuju tòusis hetkega ja isegi gazpacho ootamatu lòppemine ei suutnud meie tuju morjendada ega isu kahandada...

A Coruña, Hispaania, 18.04.08


Siin blogis on viimastel päevadel ulunud tuul uhkes üksinduses, sest t6tt-öelda pole olnud millestki raporteerida. Ilm pole meid soosinud - pidevalt on külm, tuuline ja märg. Eelmise nädala keskpaigas möllas siin korralik torm - linnas oli näha omajagu purustusi ja kuskil siinkandis oli ka tubli annus lund maha sadanud. A Coruña ei paku just grandioossetes kogustes meelelahutust, välja arvatud ehk sakslastest kruiisituristidele, keda pildiloleva sarnased lainerid paiskavad siia mòneks tunniks pea iga päev. Väike segadus on ka meie jaoks linna täpne nimi - galiitsiapäraselt on ta A Coruña ja hispaaniapäraselt La Coruña. Noh, aga geograafilise òigekirja osas on mul ka varasemates postitustes pisut minnalaskmist olnud...
A La Coruña on kuulus kahe asja poolest - siin on väidetavalt maailma vanim senitoimiv tuletorn ja siin avati kunagi maailma esimene Zara riidepood. Whoopdedoo. Vanalinn on täis ainult riidepoode ja steriilsete päevavalguslampidega illumineeritud restorane. òllejoomiseks oleme välja peilinud kaks asutust, kirjutan neist vähe hiljem...

teisipäev, 15. aprill 2008

La Coruña, Hispaania, 15.04.08


Edasine sòit peale Uolteri lahkumist läks juba rutiinselt - magamine, vahisolemine ja vastulaines loksumine. Esmaspäeva òhtul keerasime ümber nurga ja sihtpunkt La Coruña oli peaaegu käegakatsutav. Ootamatult (vòi meile omaselt oodatult keeras tuul meile täiesti ebasoodsaks, peale mida lükkus meie kohalejòudmise ETA 20 tunni jagu edasi. Moraalile see hästi ei mòjunud, sest laine oli kòrge ja terav ning öösel seal loksumine polnud just meeldiv. Plaan oli kohale jòuda teisipäeva pealelòunaks. Läksin peale kahte magama ja minu suureks üllatuseks olime tänu tuulesuuna muutumisele kl 7 hommikul juba sadamas. Fenomenaalne, milline metamorfoos toimub ümbritseva tajumises sadamasse jòudmisel peale mitmepäevast sòitu. Jaht on jälle kena, purjetamine tore ja elu muidu vahva.
Kohalikud fatsiliteedid jätavad muidu soovida - dushid ja WCd on kaldapealsetes konteinerites. Normaalset sadamakòrtsu pole seni veel leidnud, küll aga ühe restoranidega palistatud väljaku pildilasuva hoone ees.

Uolter Pidzhn, 14.04.08


Tuvi asus kohe meil 6ndaks meeskonnaliikmeks ning hakkas t6elise asjatundjana käsi-GPSiga navigeerima. Pidime talle loomulikult ka nime panema - kaalusime variantidena nimesid Monica (Tuvi), Pirx (navigaator) ja onu Hoomer (homing pigeon). Vòitjaks jäi Uolter Pidzhn - http://en.wikipedia.org/wiki/Walther_Pidgeon
Ròngas tema jala ümber kandis märki 2006 - emba-kumba, kas ta oli tunamullu kellegagi abiellunud vòi oli see 'k6lblik kuni'...
Ööseks puges ta ahtris mootorilülitite kasti magama, mistòttu pidime vahis omavahel sosinal rääkima. Hommikul ärkas Uolter üles, ringutas magusalt ja noogutas tänutäheks, peale mida tòusis lendu ja vòttis otsesuuna Inglismaale...

Lagos - La Coruña, 13.04.08


Olime mandrist ja 3G levialast juba üsna kaugele jòudnud, kui meieni jòudis 1G sònum postituvi kaudu. Viimast jòuraasu kokku vòttes maandus meie otsade puntras tuvi. Paraku oli temaga kaasas olnud sònumiks vaid kiri Äripäeva raamatuklubilt - kas teil juba on tellitud Suhtekorralduse käsiraamat 2008? Bad bad server, no cookie for you...
Hoolimata spämmifiltri altvedamisest jätsime sònumitooja esialgu ellu.

Praia do Luz, Lagos-La Coruña, 12.04.08


Pildil Praia do Luz, mis on paraku saanud nüüd maailmakuulsaks mitte tänu oma ilusale rannale, vaid tänu ühele aastatagusele kurvale ja segasele loole. Siinolek ei andnud mitte p6hjust turvalisuses kahtlemiseks, vaid pigem tekitas selles loos üha rohkem küsimusi - kohalik kogukond on ülimalt kokkuhoidev ja ühe lapse kadumine lihtsalt ei ole niisama v6imalik.
Aga nüüd meie 400+ miili pikkuse merereisi juurde. Usun, et paljudel lugejatel on tekkinud eksiarvamus avamerel purjetamise osas. Ei, me ei kanna pastell- ja neoontoonides üherealisi ülikondi ja ei laula tüdrukust, kes tantsib liival Rio Grande kaldal. Ma vòin teile saladuskatte all rääkida, kuidas Duran Duran salvestas video oma loole 'Rio'. Vedelesid viis neoromantikut halvastiistuvates tormiülikondades kokpitis, juuksed sorakil ja meik mööda nägu laiali voolamas. LeBon püüdis ümiseda 'her name is Rio and she dances...', mille peale käratas keegi Tayloritest 'oh shut yer piehole, who gives a toss, let's just head back home...' Suund vòetigi kodu poole, kòigil huulil 'take me home, country roads, to the place where i belong - West Virginia'... Sisenes arvutigraafik, kelle näputöö tulemusena valmis teid MTVs hullutanud video...
Päris purjetamine pole teps mitte selline. Seljas on vähemalt viis kihti riideid - pesu, pikk pesu, kampsik, püksid, tormipüksid, tormijope ja päästevest ning muud aksessuaarid. Päris paras töö on selle kòige selga ajamine pimedas k6ikudes, eriti veel òigetpidi ja òiges järjekorras. Ja siis maha vòtmine, et väljastada aeg-ajalt mòningaid vedelikke...
Igatahes hakkas meie peldik keset ööd tugeva kreeni tòttu üle ajama. Oli ebameeldiv, kuid veelgi huvitavam oli pilsist ligi tonni vee leidmine, mis järjekindlalt ujutas üle k6iki kajuteid - kuid mitte minu oma! Avastasime l6puks ka lahtise luugi ning probleem sai sellega loodetavasti lahendatud - kuuest pumbast töötas merel miskipärast vaid kaks...
òhtuks hakkas mind korralikult kummitama merehaigus, mistòttu minu öise vahisolemise kohta oleks kòige òigem öelda lihtsalt 'The Man Who Wasn't There'. Pidev vòitlus külma, niiskuse, kòikumise, iivelduse ja unega on nii kurnav, et selle kòrval kahvatuvad ka Villu vòitlused. Kusagil tsüklonites on kallutatud jòud... Olin terve vahi poolärkvel ja tolku polnud must mitte miskit. Ega ma niiehknaa ei saa pretendeerida kasuteguri etaloni tiitlile, kuid seekordne tulemus oli absoluutne null. Gibraltaril vähemasti oli minust abi ballastina - laeva kallutamiseks paluti mul üksinda seista ühes poordis. Piinlik oli veidi, aga sain vähemasti kasulik olla.
Söögipoolis ei läinud üldse alla - esimesel òhtul söödud vesised ja maitsetud kiirnuudlid püsisid kòhus läbi raskuste. Veresuhkru taastamiseks sundisin end 24 tundi hiljem ära sööma hakkliha-tomatikastmes kartulid. Toredat värvi toit, kas pole? Vaatasin hella pilguga merd ja ümisesin 'Shiny' Heini Vaikmaa surematut hittlugu 'Las ma värvin sind punaseks', aimates peatset isetäituvat ootust. Isegi delfiine kogunes òhtusöögiks paras trobikond. Aga nad jäid kòik pika ninaga, sest mingi ime läbi püsis k6ik sees ja enesetunne paranes kordades. Öine vaht (22-02) oli väga ok - laine oli normaalne, kuu siras taevas ja rannik oli 40-50 miili kaugusel, seega ei ühtki tulukest kusagil...

La Coruña, Hispaania, 15.04.08


Kolm ööd ja üle kolme päeva. 450 meremiili. Portugali edelatipp-Hispaania loodenurk non-stop. The pain was brought and so was the funk. Oleme läbi nagu lätlased peale Eurovisiooni vòitu, seega pikemad postitused tulevad mòne aja pärast.

laupäev, 12. aprill 2008

Tunes, Portugal, 11.04.08


Saatuslik iTunesi raudteejaam - miljonite mp3-de kodu ja koht, kus eile tegime saatusliku ümberistumise, mille tulemused ei olnudki lòppkokkuvòttes kòige halvemad. Nägime ju ära Lissaboni, saime targemaks ja euroopalikes tingimustes magada. Harjumatu oli magada kindla maa peal ning ilma seinteta voodis - pidin paar korda servapidi alla veerema. Hommikusöök oli hotellis üks maitsvamaid senistest elamustest, kuid Moskva Sheratoni hommikusele shampanjale kalamarja ja sushiga jäi see ikka pisut alla. 4,5-tunnise rongisòidu järel olime seekord isegi òiges kohas ning kulutasime òhtupooliku söögikraami varumisele. Stardime hommikul kl 9 nelja päeva pikkusele sòidule La Coruña suunas, seega tuleb nüüd blogimises väike paus, karta on... Aga püsige lainel - same bat-time, same bat-channel!

reede, 11. aprill 2008

Lissabon, Portugal, 10.04.08


Nii. Olen nüüd pisut maailmas reisinud ja minus on kogu aeg üha süvenemas veendumus, et maailmas on hakkama saamiseks vajalik vaid üht keelt osata. Mitte inglise vòi prantsuse ega portugali keelt, vaid arvasite òigesti - vene keelt. Ekslesime pikalt mööda Lissaboni, otsides sobivat restorani. Lòpuks lòime käega ja valisime lihtsalt ühe välja. Menüü oli vähemalt kümnes keeles ning vene keelt märgates hüüatasin midagi vastavas keeles. Ettekandja läks seepeale sujuvalt üle vene keelele - selgus, et nad olid naisega kolinud kuus aastat tagasi Venemaalt Hollandi kaudu Portugali kliima pärast ning on nüüd üliònnelikud. Venelasi pidi siin vähe olema, umbes tuhande ringis, kuid ukrainlasi olevat siin mòne aasta eest olnud üle saja tuhande - nüüd on nad valdavalt pògenenud Hispaaniasse. Sòime merekarpe, krevette ja mòòkkala. Huvitaval kombel olid minu portsud suuremad, kui ainult inglise keeles rääkinud Frankil... Ju see vene keel ikka natuke aitas.
Peale maitsvat sööki proovisin ka magustoiduks creme bruleed, kuid see maitses üks-ühele, nagu keskkooliaegne karamellikissell...v6eh. Järgmine peatus oli kohalik Hard Rock Cafe, mis seninähtutest jättis tänu huvitavale sisekujundusele üpris hea mulje - memorabiilia ei surunud nii hullusti peale kui näiteks Rio de Janeiros.
Tahtsin hotelli kòrval mingis lounges veel ühe òlle vòtta ja pisut blogida, kui ühtlase sinise lainena vallutasid baari kümned Rangersi austajad, kelle soovil pandi mängima nende klubi ülistavate laulude plaat, mispeale pògenesin hotelli lobbysse ihuüksinduses sedasama teksti kribama. Aaahhh. LG...

Hotel Avenidas Palace, Lissabon, Portugal, 10.04.08


Jòudsime lòpuks Lissaboni, kus vagunisaatja soovitust järgides läksime raudteejaama kòrvale Tivoli hotelli endale tube küsima. Ha-ha-ha, naerdi meid vastuvòtus välja - meil siin toimub dzhuudo EM ja ühtegi vaba tuba ei ole. Ei riskinud ka Martin Padari äraootamisega, et äkki saavad eestlased omavahel kaubale. Veelgi hirmutavam oli mòte, et äkki austab üritust oma kohalolekuga Vladimir Vladimirovitsh (tm) isiklikult ja nii kimasimegi taksoga kesklinna. Peatänaval asuvas Tivoli hotellis vòeti meid samamoodi vastu - ha-ha-ha, meil siin Estorilis moto-GP ja vau koh ole, nagu kunagi kirjutas Priit Aimla ühes oma humoreskis. Järgmises hotellis kordus sama - ha-ha-ha, meil täna Glasgow Rangersi ja miskise kohaliku klubi vutimatsh, seega tutkit brat! Sofitelis tegeles meie personaalküsimusega leti taga tervelt viis inimest, kes helistasid linna hotelle läbi. Jäime juba tòsiselt kaaluma 600-eurose sviidi jagamist, kui lòpuks näkkas ja saime kesklinna viie tärniga varustatud Hotel Avenidas Palace'is kaks kahest tuba suht mòistliku hinna eest. Peale jahi kergelt klaustrofoobiat tekitavat kajutikest on ikka väga tore nautida suurt ja korralikku tuba, mis ei kòigu ja kus dushi all ei mängi kogu aeg Seal. Müts maha siinse hotelli ja Sofiteli inimeste ees, kes ei peljanud kahte karvast ja pesemata inimest, kes teksad jalas ja t-särk seljas otsisid külma ja vihmaga varjupaika, endal taskus vaid rahakott ja telefon...

Lagos-Lissabon, Portugal, 10.04.08


Tänane päev pidi olema suhteliselt igav ja üksluine, kartsin juba, et ei olegi millestki kirjutada. ònneks eksisin rängalt, sest òhtuks oli meie urbanistlik linnaseiklus mind heitnud sootuks teise keskkonda ning teistsuguse elukvaliteedi juurde.
Algne plaan oli peale hilist ärkamist sadamas hommikusöögi hankimine ning seejärel lihtsalt jòmisemine. Eks jahil elamine ole pisut ahtavòitu ning otsest mugavust just küllaga ei pakuta. Oli idanemas mòte, et peaks rentima motorolleri ümbruskonnaga tutvumiseks, kuid kehvapoolset ilma ettekäändeks tuues otsustasime kiire rongisòidu kasuks - sihiks lähim suurem asustus Faro. Ostsin endale ja Frankile jaamast piletid ja veetsin rongiootamise aja internetis, kogudes infot Faro ja rongisòidu kohta. Lòpuks asusime 'tunnipikkusele' rongireisile. Rong ise oli nagu diiselmootoriga elektritshka Tallinna ja Aegviidu vahel, kuid erinevalt Eestist ei tòusnud rongi kiirus kordagi üle 60 km/h ja rööpad olid ka kokku keevitamata, nii et kolistas ja raputas mehemoodi. Aeg lendas pildilolevat maalilist Portugali loodust vaadeldes linnutiivul, kuni siis see juhtuski. Asjaolud lihtsalt langesid kokku. Esiteks jalutas piletikontrolör mööda vahekäiku ja vatras kiirelt midagi olulist kohalikus keeles. Siis korjas oma kodinad kokku meie kòrval istunud härrasmees, kes minu kuulu järgi oli kindlalt ostnud pileti Farosse. Lisaks veel mulle ainuomane oskus internetist loetud asju pisut nihkesse vòi lausa sassi ajada. Nimelt oli mulle miskipärast ennist meelde jäänud, et Tunesis tuleb teisele rongile ümber istuda. Loomulikult kobisime minu enesekindlusest tiivustatuna rongist maha ja jäime järgmist ootama. Varsti tuligi vastassuunast üks Pendolino, millel ukse peal ka kiri Faro ja kuhu ronis ka eelnevalt mainitud papi. Ulatasime kontrolörile rongi liikuma hakates oma piletid, kes kavala muige saatel kutsus meid seepeale restoranvagunisse. Kuidagi sai meile selgeks, et oleme täiesti vale rongi peal ja et meil tuleb järgmises peatuses maha minna. Järgmine peatus asus 200 km kaugusel... Vahetasime Frankiga pilke, ühelt poolt vaatas vastu pòrnitsus ja teiselt poolt süüdlaslikkus. Ah, mis seal ikka. Pòrutame siis 2,5 tundi Lissaboni, kuhu tahtsime niiehknaa minna ja kuhu jahiga tòenäoliselt ei läheks. Tagasi Lagosesse oleksime otsa ringi keerates jòudnud kl 11 òhtul, seega plaanisime veeta ühe öö mònes Lissaboni hotellis, et hommikul Lagosesse naasta. Hea plaan, aga mis sest kòigest välja kukkus, sellest juba järgmises postituses...

neljapäev, 10. aprill 2008

Lazyjacks, Lagos, Portugal, 09.04.08


Kohalik meelelahutaja - Elvise bakenbardidega iirlasest moosekant, kes öö läbi 'hullutas' 'rahvast' pinisedes Creedence Clearwater Revivali hitte. Sugugi mitte halvasti muide. Palju hullem meelelahutus on meil sadama dushiruumis-WCs, kus juba neljandat päeva mängib non-stop Seal'i 'Kiss From A Rose'. Ma ei tea, millistele psühholoogilistele uuringutele tuginedes arvati, et just sellel lool on kòige rahustavam toime, kuid mina olen paraku küll seetòttu viimasel paaril päeval oma hügieenil minna lasknud. No ei kannata seda lugu silmaotsaski, eriti 8 korda järjest. Tuletab vägisi meelde, kuidas kunagi Soome Yleisradio streigi ajal lasti mingit hobuselaulu kaks nädalat järjest vòi kuidas Raadio V6 lasi alustuseks nädal aega 'Batman ja Ryydmani'. Muide, vist ka Raadio100 lasi programmi muutudes mitu päeva järjest toda Barbra Streisandi leelotust 'i am a woman in love and i'll do anything'. Kohtusin toona ühe taksojuhiga, kes oli uue programmi ootuses seda lugu kuulanud kolm päeva jutti. Tema silmist paistis meeleheide ning vaimne tervis oli teda tasahilju maha jätmas. Nagu ka mind siinses dushiruumis...
Meie logistilist elukorraldust raskendab siin veelgi tòik, et kailt sadamasse ja WCsse ning tagasi pääsemiseks tuleb kasutada magnetkaarti, mida meil on vaid üks nelja peale. Enamasti on see minu käes, sest teised leiavad mind suht hòlpsalt siit Lazyjacks-nimelisest k6rtsust üles...
Jääme siia reedeni vòi laupäevani, sest homseks tòuseb torm. Selle molutamise korvamiseks tuleb meil seejärel ette vòtta otsereis La Coruñasse, mis vòtab aega neli ööd ja päeva...

kolmapäev, 9. aprill 2008

Lazyjacks, Lagos, Portugal, 08.04.08


Püüdsime vaadata kohalikus kòrtsus Liverpool vs Arsenal mängu, kuid tormi tòttu oli satelliidiühendus katkendlikum, kui Q-GSMi leviala oma tipphetkel. Nagu Viimsis elaks... Mis seis jäi muidu?

Lagos, Portugal, 08.04.08


Tänane ilm on andnud selge signaali selle kohta, et peale Gibraltari läbimist on suvised ilmad ja turismireis meie jaoks lòppenud. Päev otsa on tuulanud ja ropult vihma sadanud, keskmine kodumaine suvepäev seega. Kòik kohalikud purjetamisfirmad on uksed sulgenud nädala lòpuni, sest ilm kisub karmiks. Meil käis kuum arutelu, kas riskida ja kütta vihma käes täna öösel mònekümned miilid pòhja poole vòi mitte. Igaüks vaatas erinevat ilmaportaali ning konsensust ei tekkinudki. Pöördusin ise viimases hädas baarmeni poole, et ehk teab-tunneb mònda ala asjatundjat. Meie ònneks oli kòrtsus tol hetkel üks inglasest purjetaja, kes siin elanud 20 aastat ja peab meteoroloogiat oma hobiks. Tema lühisònum oli 'tore on, kohtume siin kòrtsus tòenäoliselt iga päev kuni reedeni'. Nii kauaks siia jäämegi, sest Atlandil paras torm ja laine kohati 8-9 meetrit. Aga vestlus ise oli rohkelt täis pikitud siiani EMHI eksklusiivkasutuses olnud termineid. Nagu sünoptikute suvepäevad, ma ütlen tòesti...

Piri-Piri, Lagos, Portugal, 07.04.08


Toreda nimega restoran Piri-Piri, kus sòime kohalikku kalavalikut, mille nimi menüüs kòlas nagu Paramparampampaa. Söök oli maitsev, kuid kohalik vein tahab harjumist...

Lazyjacks, Lagos, Portugal. 07.04.08


Eile ja täna hängisime (v6i tshillisime?) lihtsalt sadamas. Lagos asub ühes huvitava nimega paigas - Algarves. See nimi on mu lemmik olnud tükk aega, nagu ka Sulawesi Indoneesia kandis (no k6lab ju eestlase jaoks toredalt?). Koht on kena, portugali keel tuleb vaikselt meelde ka, kuigi sarnaselt Hispaaniaga on siin meeletus koguses inglasi. Kòikides olulisemates sadamak6rtsudes on leti ees ja taga britid. The South Baris on leti taga blond inglanna Charlie ja tema suht pöörase suhtlusstiiliga portugallasest boyfriend. Pildilolevas kòrtsus Lazyjacks on pea kòik teenindajad inglased, välja arvatud taaskord belglasest peakokk (nagu ka Aguadulces). See kòrts on meie kohalik staap, sest lisaks heale òllele on siin ka tasuta wifi ning Skype kohalikus i-terminalis. Lisaks trehvasime ka eht-hemingwaylikul kombel siin üht väliseestlast (pildil paremal, roosa nokatsiga). Härrasmehe isa oli baltisakslane, ema eestlane. Sündis ise Poolas, kasvas üles Saksamaal, kolis oma emaga Kanadasse, töötas disainikoolis professorina, liikus Malmösse inglise keelt òpetama ning nüüd purjetab koos sòpradega mööda Euroopat. Eesti keelt valdab muide perfektselt ning on ka kursis Hemingway Eesti-teemalise referentsiga...

teisipäev, 8. aprill 2008

esmaspäev, 7. aprill 2008

Lagos. Portugal. 06.04.08


Peale hommikust vahti kasutasin v6imalust paar tundi magada. Ärgates sisenesime juba Lagose sadamasse, kus meie auks t6steti üles sadama jalakäijate sild. Sadam ise on üsna uus ja väga kena, dushiruumis on isegi marmorimitatsioon! Kuum dush m6jus hästi, samuti ka òhtusöögiks olnud lihatükk. Energiat tuli küllaga, nii et tegime ka kiire òlletiiru linnas. Paraku sattus samal ajal telkust olema kohalike aseaine religioonile - kahe suvalise vutiklubi matsh, mistòttu olid kòrtsud rahvast täis, kuid hiirvaiksed. Nüüd olen oma blogimised teinud South Bar nimelises pubis ja püüan kuidagi laevale tagasi ronida - tòus ja mòòn on siin paarimeetrise amplituudiga...

Gibraltar-Lagos, 05.06.08


Pildil vähe rahulikum Atlandi ookean. Ilm oli kogu aeg pilves ja üsna tuuline, seega saabus pimedus üsna ruttu. Tagantuult veel jätkus ja saime autopiloodiga sòita. òige pea hakkas tuul tòusma ja Peeter vòttis meie esimeses vahis (22-02) rooli üle. Minu tööks oli teed keeta ja vòileibu teha. Meie meeskonna moraal on muide kordades tòusnud peale termostopside ostu, mis mahutavad rohkem teed ja hoiavad seda kauem soojana. Rahulolu kasv on v6rreldav Eesti elanikkonna ònnelikkuse tòusuga peale korgiga suletavate piimapakkide kasutuselevòtmist (sry DV, i couldn't resist ;-)). Aga need vòileivad... Ma olen teinekord näinud vaeva mingite söögivalmistamistega, kuid need pole vòrreldavad raskustega, mida mul tuli taluda lihtsalt saia peale vorsti pannes. Raputas ikka korralikult, valguseks oli ainult radariekraani kuma. Ikka vorstiviil saiale ja puuuhhh! sügav ohe ja nii aina edasi. Alla see vòiku eriti ei läinud peale seda...
Meie esimese vahi lòpus pani tuul äkki kihutama, 30 sòlme tuli tuule kiirust ära - jaht ise pani groodiga 9-10 sòlme. Peeter palus mul teised appi kutsuda, et teine rehv sisse panna. Selle paari minutiga jòudis tuul veel möllata, nii et groot tuli täiega maha vòtta. Selle tegemine vastutuules suure lainega (ca 4 meetrit) oli vajalik, kuid mehed töötasid kohatist külglainet trotsides julguse ja hulljulguse piiril. Ise püüdsin pisiasjadega kasulik olla ning ainult elu eest millestki kinni hoida. Otseselt hirmu ei tundnud, kuid vereròhu sai ikka üles küll. Peale järgmisele vahile kohvikeetmist püüdsin veidi magada, kuigi eriti ei 6nnestunud. Kell 8 läksime uuesti tekile, kus päike just tòusis ja tuul oli kòigest 5 m/s. Unega vòideldes tunnistasime ka tuule kadumist ühe meetrini sekundis. Atlandi ookeani mitu nägu...

Gibraltar, 05.04.08


Gibraltari VÄINAST (mitte lahest, millele ilmselt väsimusest tingituna enne ekslikult viitasin, nagu kommentaariumis juba märgatud) väljumisel tuli meile meelde, et ehk pole ilmad ja töömehed meid soosinud Neptunile napsu valamise unustamise tòttu. Parandasime vea ja valasime Hispaaniast ostetud rummi üle poordi. Vanal on vist pisut kallim maitse, sest saime väinast väljumisel kätte 22 m/s taganttuule ja majakòrgused ristlained. Tekkis diskussioon, kas suruda edasi ja loota loodusliku fenomeni lòppemisele väinast väljumise järel vòi siirduda kaljude vahele madalasse kalasadamasse. Paradoksaalselt on sügavamas avameres küll ebameeldivam, kuid ohutum, kui madala veega sadamasse surudes. Mòne tunni järel olukord rahunes ja saime normaalsetesse oludesse tagasi, seega oli otsus òige. Kuid see oli veel päeval...

Gibraltar, 05.04.08


Selliseid pirakaid laevu on terve Gibraltari ümbrus täis - tükk tegemist neist kòigist mööda saamisega. Bunkerlaevad kòigil külje all, justkui nabanööriga kinni seotud. Kohtasime väinas ka ilmatuma suuri konteinerlaevu, kelle tuules loodame Hamburgi jòuda. Ehk isegi saaksime nendega Tallinnani, kui ainult mòned kòige informeeritumad valitsusjuhid ei sudiks oluliste projektide vastu...

Gibraltar, 05.04.08


Mis juhtub, kui ühendada briti efektiivsus hispaania mañanaga? Mitte kui midagi, heal juhul. Gibraltaril tuli kohalik inglane parandama meie diiselmootorit, peale mida sureb mootor tagurpidikäiku sisestades kohe välja ja òli tilgub pisut ikkagi. Veel parem vennike oli poomiparandaja, kes tuli reedel pikaajalise ootamise järel sònumiga 'ma pean ikka homme seda asja tulema vaatama'. Reede òhtul kokkasin meeskonnale süüa (kana ohtra küüslauguga tomatikastmes spinati-ricotta pastaga) ja veetsin aega Gibraltari parimates pubides (The Ship ja Charlie's Tavern, küsige leti taga Jimi vòi Ruthi, mainige eesti päritolu ja teile on garanteeritud hea teenindus) juues Old Speckled Hen Smooth Ale'i.
Järgmisel hommikul see poomiparandaja muidugi ei tulnud, mistòttu pidi Peeter kuidagi ise konstrueerima pildiloleva poomikinnituse. See peab tòenäoliselt kauem vastu, kui kohalik meisterdus oleks pidanud.
Kòik plaanid mäge vaadata ja ahvidega pilti teha lendasid tuulde ning lahkusime Gibraltarilt laupäeva keskpäeval pikale sòidule Portugali suunas.

reede, 4. aprill 2008

Charlie's Taverna, Gibraltar, 04.04.08


Eile oli meil selles sadamakòrtsus päris lahe olukord. Jalutasime ringi ja otsisime söögikohta, kui kuulsime kedagi selgelt ütlemas 'Tallinn, Estonia'. Astusime lähemale ja nägime üht blondi ettekandjat teenindamas paari pesueht britti. Tekkis meie peades loogiline konstruktsioon ning otse loomulikult pöördusime ettekandja poole eesti keeles, öeldes 'vabandage, kas teil on mònda vaba lauda neljale?'. Äratundmisr66mu asemel vaatas meile vastu totaalne hämming. Selgus, et tütarlaps oli hoopis Poolast ning üks neist pesueht brittidest oli üritanud end teha huvitavamaks, väites, et on Eestist pärit. Selle mehe pikaleveninud nägu oleksite pidanud nägema, kui pesueht eestlased rikkusid ta flirdi ära, tabades ta väikeselt valgelt valelt. Situatsioon oli tiine koomikast, sest milline inglane üritaks end külgelöömiseks munsterdada kòigist maailma rahvustest just eestlaseks ja milline vòimalus on sellise jutu juures tormata pundi eestlaste otsa just nimelt Gibraltaril? Vòib-olla polnud ta kunagi lugenud Hemingwayd ja ei teadnud, et igas maailma sadamas leidub eestlasi...

Marina Bay, Gibraltar, 04.04.08


Siinne jahisadam on väga tore, head fatsiliteedid ning sümpaatne kaldapealne action. Paraku lisab meile actionit ka saja meetri kaugusel asuv lennuväli, kus pidevalt maanduvad ja tòusevad òhku igasugused lennukid. Öösel on ònneks vaikne, aga mòistan nüüd paremini lennujaama vòi raudtee läheduses elavaid inimesi...

Gibraltar, 04.04.08


See ongi Gibraltari kalju, mida läheme homme hommikul lähemalt kaema. Täna lasime jahi diiselmootori ära hooldada ning òlilekke ära parandada. Hommikul tuleb veel üks meistrimees poomi parandama. Jòudsime veel supermarketis mòned tunnid kulutada proviandi varumisele kulutada, peale mida vòtsin enda kanda köögitoimkonna. Selles palavuses läks hästi peale kreveti-köögiviljasalat ning kurgisaiad à la QBP. Vahemere salat kohtus traditsioonilise inglise snäkiga - täpselt selline kompott, nagu Gibraltar isegi. Vòtame hetkel asju rahulikult, kuid homme lòunast peame startima, et ära kasutada soodne idatuul, mis peagi muutub läänetuuleks. Saame sellega Portugali, kuid Maroko ja ahvirikas Aahvrika jäävad meil paraku seekord nägemata...

Main Street, Gibraltar, 04.04.08


Olemegi Gibraltaril. Uskumatult sümpaatne kaljunukk igatahes. Rohkem inglaslik kui Inglismaa ise. Inglise kaubad supermarketis, inglise pubides korralik inglise òllede valik, ingliskeelsed sildid igal pool, ohtralt kohalikke inglasi - sümpaatsed inimesed siin. Kohalikud riietuvad ehtsate inglise härrasmeeste moodi - palavusest hoolimata on stiil ülikonservatiivne. Iseenesest on Gibraltar nagu kliimasoojenemise üle elanud Inglismaa. Kehtib muide kaks valuutat - inglise nael ja euro, kuid vahetusrahana antakse tagasi vaid naelu. Hinnad on Londoniga vòrreldes kaks korda odavamad, tegemist siiski maksuparadiisiga. Kahepäevase siinolemise järel vòin Gibraltarit küll soovitada turismireisi sihtkohana, eriti anglofiilidele - huvitav arhitektuur, nii mòndagi avastamisväärset, tublisti meelelahutust. Ekstraboonusena on kohe kòrval Hispaania ning üle kitsa lahe ka Aafrika. Ümberringi käib vilgas ehitustöö, kerkib väga palju hotelle ja kortermaju. Mina tahan siia veel kindlasti tagasi tulla.

Mugavustsoonist v2ljumine, ehk 3ine s6it Aguadulcest Gibraltarile



Taaskord on aeg yheks pikemaks postituseks, sest vahepeal on toimunud nii m6ndagi ning h2id pilte pole 6nnestunud teha.
Alustasime oma v2ljas6itu Aguadulcest suhteliselt hilja, sest eelmisel 6htul olime yllatavalt kauaks j22nud Heartbreak Hoteli istuma. J6udsime keskp2eval v2lja merele, proovisime parandatud purjeid ning 6ppisime teisi jahi systeeme tundma. Eks yllatusi oota meid siin igasuguseid…
P2ev otsa kestnud kulgemist saaks iseloomustada vaid yhe s6naga – mootorpurjetamine. Tuul pysis N/NE suunalt 5 m/s, keskmine kiirus oli prognoositult 6 s6lme, mootori 2000 rpm aitas meid omajagu edasi. Seega rahulik p2evake, mil meie meeskonna viies ning t2htsaim liige Auto Piloot tegi suurema osa t33st 2ra. Kulgesime rahumeeli omasoodu, kuni vaikselt hakkas pimenema. J6udsime p2ikeseloojangu saatel viimaste valguskiirte taustal 2ra syya meisterlikult tehtud spaghetti bolognese ning 6hata hetke ilu j2rele. Paraku oli selles ilus vaikimisi peidus ka mingi enne, et see 6dus hetk ja turvaline olemine ei kesta kaua – pimedusega algaski mugavustsoonist v2ljumine. Kerge 2revus hinges, vaatasin ahtripoolt pealesuruvat pimedust. Siis hakkasin vaikselt m6istma, mis toimub. P2evasel ajal on tihtipeale s6ites tegemist informatsiooni sellise ylekyllusega, et ei p33ra enam ymbritsevale suurt t2helepanu, sest k6ik on n2htav ja loogiline. Yhtlane laine, paremal kaljud ning vasakul sinine meri. P2ike pea kohal ning vaade kilomeetrite ulatuses hiilgav. Pimedusega hakkab see informatsioonikogus 2ra kaduma ning just see tekitabki 2revust ning segadust – viimaste p2ikesekiirte taustal yritad pingsalt meelde j2tta, kuskohas t2pselt see 22rmine kaljunukk asus, sest hetke p2rast on kottpime ja j2rgmine kord seda kaljunukki m2rgata on ehk kolme meetri pealt, mil on juba selgelt liiga hilja… GPS ja radar on meil tublisti abiks, kuid elektroonika teeb mugavaks ning tekitab turvalisuse pettekujutelma, mis v6ib ysnagi ohtlik olla. Igatahes kadus kogu info 2ra ning j2ime pimedusse, ainsa valgustusena helendamas instrumentide rohelised paneelid sygavuse- ning kiirusen2itajatega.
Yht2kki tekkis meie ymber tohutult informatsiooni – silmad harjusid pimedusega ning masti poole vaadates n2gime t2iuslikku t2histaevast – infot kui muda! Kuud muide me ei m2rganud kuni kella 5ni, niikaua s6itsime vaid t2htede valguses. Seej2rel saabus juba informatsiooni ylekyllus – kuidagi tuli eristada omavahel madalamal asuvaid t2hti ning ootamatult silmapiirile ilmunud laevade karavani valgustust. Laevaliiklus Vahemerel on siiski ylimalt intensiivne, sest suur osa Aasia kaubavahetusest Euroopaga k2ib ju l2bi Suezi kanali, kust edasi liiguvad k6ik laevad yhel kursil – imekitsa Gibraltari v2ina suunas. Tegemist oli t6elise laulupeoga, v6rredav ehk vaid mullu Emaj6el kalapyygi ajal m2rgatud m33davuristavate kalapaadikeste rohkusega. Ja need laevad siin ei ole pisikesed feeder-laevakesed, mis muidu L22nemeres madistavad – ooei, siin on supertankerid, megalainerid ja mis k6ik veel. S6naga – olime liikunud normaalsest infokeskkonnast olematu informatsiooniga keskkonda ning sealt otse edasi liigse infomyraga t2idetud olukorda. Kohe alustasime ka deshifreerimist – “vaat n2ed tol laeval seal on tagumine tuli k6rgemal ja esimene madalal?” – “jaa, n2en kyll, selge pilt. Ja tal on veel lisaks roheline tuli paremal pardal… “ – “just nii, oled 6igesti aru saanud” – “ja tal on veel vasakus poordis punane tuli ka” – “t2pselt nii, vasakus poordis on… OOTA MISASI!?!? PUNANE?!?!? See rsk tuleb ju meile otse peale!!!!” … Kiirelt haarasime k2siprozhektorite j2rele ja valgustasime purje, 6hk6rnas lootuses, et 2kki ei ole vahimadrus j22nud vaatama Hispaania telekr2ppi… No leidsime yhe 6nnetukese, kes vist ei saanud s6ba silmale v6i ei leidnud meelep2rast teleprogrammi ning m2rkas meid 6igeaegselt, muutes ise oma kurssi. Edasi-tagasi halssides, et saaks ainult faarvaatrilt minema, saavutasin juba teatud vilumuse groodisoodi p22stmisel. Selle hinnaks oli vaid minu nokamyts, mis soodiga koos lendas Vahemerre… Nii et kui keegi n2eb kuskil Atlandi peal ujumas m6nda delfiini tumesinist v2rvi Jaguari-nokamytsiga v6i n2iteks Marbella rannas m6nda v2ikest j6nglast sellega, siis tervitage minu poolt ja andke n2iteks autogramm mytsi nurga peale.
Yhes6naga tegevust j2tkus omajagu. Kui parajasti ei olnud vaja j2lgida m6ne monstrumlaeva man33vreid, l6bustasime end meie laeva ymber kihutanud bussit2ie delfiinide vaatlemisega. Info delfiinide kogukonnas (delfi.ee?) meie liiklemise kohta levis kiiresti ja nii neid oligi kymmekond meie laeva v33ris hyppamas. Nende pildistamine oli niiv6rd tyytu tegevus, et j2tan selle t33 heameelega National Geographicule…
Mugavustsoonist kyll nii palju, et siiani harjusime ikka t6esti hea eluga 2ra – muudkui tshilli sadamas, s6ida natuke vahepeal mootoriga j2rgmisse sadamasse ja j2tka seal sooja ilma nautimist. Nyyd tuli meil seoses pika 33s6iduga ette v6tta pisut karmim olukord, kus t33 k2is vahetustega. Algajana sebisin endale esimese vahi kella 22st kella 02ni, kus istusime koos kapten Peetriga ja diskuteerisime maailma asjade yle teed juues. Iseenesesest kohutavalt sympaatne ja m6nus tegevus, kuid see oli alles esimene vaht. Frank ja Ray v6tsid nn. “dead man’s watchi” kella 02st kuni kella 06ni, mis on juba suhteliselt ebameeldiv. Samamoodi pole enam kuigi mugav niisketes riietes magamiskotti ronimine, et ymberringi rulluvate lainemassiivide arytmias yhest kajuti servast teise veereda. Peale m6ningast pool2rkvel olekut tuli kell 6 uuesti minna v2lja, kus oli m6nev6rra niiskem ja kylmem, kui enne, kuid sellegipoolest uskumatult soe t2nu taganttuulele. J2tkus sama tegevus, tassike kohvi pisut hoidis 2rkvel, kuid vahepeal tuli veel k2ia allkorrusel ringilendavaid musti n6usid koristamas. Kohvikannust igatahes j2imegi ilma, see lendas t2itsa kildudeks – 6nneks polnud see t2idetud oliivi6liga, vaid kohvipaksuga…
Seej2rel saabus kauaoodatud p2ikeset6us… Uskuge mind, s6brad, p2ikeset6us on harva midagi nii erilist, kui peale pikka pimedat ja niisket 33d merel. Tuli tagasi normaalne ymbrus, meie olime taaskord laevateel liiklejatele n2htavad ning silm seletas kauguses nii Aafrika m2gesid vasakul kui ka Hispaania kaljusid paremal. 6ige pea hakkas p2ike ka soojendama ning riided kuivasid vaikselt 2ra. Mina olin kella poole kymneks igal juhul nii kutu, et kobisin uuesti kajutisse pikutama, sest Frank oli varem yles 2rganud ja vahetas mu vahis v2lja. Ma ei uskunud, et oleks v6imalik nii sygavalt magada, kui ymberringi ainult rappub ja koliseb, on kuulda vee vulinat ning raksatusi ja kriuksatusi. Magasin nagu nott ja magasin maha ka p2ris suure tuule, mis tabas Gibraltari nuka tagant v2ljas6itmisel meie jahti. Tulemusena lendas poomi kyljest miskine polt minema, peale mida polnud purjedega midagi peale hakata ja nii need kokku rehviti. Mina see aeg magasin veel 6ndsa und… 2rkasin alles Gibraltari Marina Bay sadamasse sisses6iduks, kus astusime kauaoodatud UK pinnale. Yhendasime yheks toidukorraks kesk3ise sn2ki, hommikus33gi, l6unas33gi ja 6htuoote – nyyd on k6ht t2is, dushi all k2idud ja p2ike paistab – oleme tagasi mugavustsoonis…

kolmapäev, 2. aprill 2008

Saabus Josè!


Viskasime José üle päev otsa teravat nalja ning sòlmisime kihlvedusid tema saabumise aja osas (iga tema vastus oli seotud ajalise määratlusega 'poole tunni jooksul'). Ma pakkusin kòige lähemale - seitsme ja kaheksa vahel (jätsin targu täpsustamata päeva ning hommiku-òhtu). Kell seitse òhtul oli Josè (pildil keskel) purjedega kohal. Jòudsime nibin-nabin enne kottpimedat purjed külge saada. Tiimitöö oli hiilgav - laeval tahavad kòik kasulikud olla ning koostöö laabus iseenesest. Oli mònus meeskonnatöö harjutus enne pikemat sòitu, jòudsime teineteisega ning erinevate inimeste erinevate tugevustega harjuda - kòik leidsid endale töö ning tegevus kulges sektsioonides. Kirjutan kunagi sel teemal juhtimisalase artikli...
Peale maitsvat òhtusööki tegime sadamas mòned òlled ja arutlesime geopoliitika, globaalse soojenemise, maavarade otstarbeka kasutamise ning 70ndate rokkmuusika üle. Hommikul stardime pikale sòidule Gibraltari suunas - keskmiselt 6 sòlme kiirust arendades oleme seal 26 tunniga...

Oodates Josèd... Puerta Aguadulce, 01.04.08 (kellaajal pole tähtsust, mòistate seda tekstist isegi)


See tee siin on meie kai ääres, mida mööda pidi saabuma meieni purjemeister José meie genua ja groodiga. Josè korjas meie räbalad purjed üles Carboneros, lubades need korda teha laupäevaks, kui olime juba Almeria kòrval. Siis pühapäevaks. Seejärel esmaspäevaks, sest teisipäeval pidi ta sòitma Havaile surfama (mees on muide lohesurfanud Almeriast Marokosse). Teisipäeva hommikul lubas ta 10ks purjed ära tuua. Kell kolm jòime veel rahulikult Heartbreak Hotelis 6lut - meest ei kusagil.
Siin on küll tore olla (saabusime juba reedel), kuid olukord muutub ohtlikuks, kui tunned juba nägupidi kòiki sadamakasse ning ettekandja kòrtsus teab täpselt su lemmikòlle marki...

teisipäev, 1. aprill 2008

Puerta Aguadulce, 01.04.08


Täna hommikul liitus meiega kapten Peeter. Tehes esmast ülevaatust avastas ta mastikonstruktsioonis defekti... Peale pikka nòupidamist tuli meil vastu vòtta raske otsus - pakime jahi konteinerisse ning saadame rekkaga Eestisse... Kuna plaanid naasmiseks olid tehtud maikuud silmas pidades, jääme ise senikauaks siia - mulle on pakutud ajutist tööotsa kohalikus ajalehes, kus hakkan kirjutama tutvumiskuulutusi. Ray rentisime jungaks pildilolevale kaatrile 'Pablo y Roger'. Ja Frank... Keegi pole veel aru saanud, millega ta Tallinnas tegeleb, miks peaks siis olukord Hispaanias olema teistsugune?
Ps. Kellaaega ei tea ma jätkuvalt, kuid kuupäevast olen teadlik... ;-)