skip to main |
skip to sidebar
Jòudsimegi koju. Saabusime Piritale kl 03.30 hommikul, kus meid tervitas piirivalveorkestri asemel tavaline piirivalve, keda huvitas lihtsalt, et kas meil raadio töötab vòi mitte. Töötas küll, päev otsa oli Vikerraadio lainel. VHF-raadiot kasutasime Pakri all Eesti mereväe miinijahtija Admiral Coweniga suhtlemiseks, kes tervitamise asemel palusid meil lihtsalt 1 meremiili jagu distantsi hoida. Tänutäheks leige vastuvòtu eest möödusime neist hoopis 200 meetri kauguselt, teades üpris hästi nende pea olematut relvastust...
Vastuvòtt Pirital soojenes peagi, sest viis minutit peale sildumist jòudsid sadamakaile meie üllatuseks lausa mòned sòbrad shampanjapudelitega. Peale kiireid jooke aga oli òige aeg kihutada oma kodu ja oma voodi poole, mis tundusid tòepoolest taevalikena.
Igal juhul oleme kodus peale pooleteist kuu pikkust reisi, mille jooksul läbisime enam kui 2600 meremiili ning külastasime Hispaaniat, Gibraltarit, Portugali, Hispaaniat, Inglismaad, Belgiat ja Saksamaad. Pikema kokkuvòtte kirjutan lähipäevade jooksul, nüüd aga on aeg puhata ja mängida...
Oleme jòudnud Eesti territoriaalvetesse ja möödume just Saaremaast - uhkusega tòmbas Laur üles Eesti viisakuslipu. Reis Läänemerel on olnud rahulik ja tuulevaikne, loodame Tallinnasse jòuda öösel kl 3 paiku - k6ik on teretulnud meid Piritale vastu vòtma, heh-heh-heh...
Jätkuvalt teie,
Merekoer Murka
Lahkusime Zeebruggest kl 5 hommikul ja tuulevaikse ilma tòttu otsustasime ad hoc jätta Hollandi vahele ja sòita otse Kieli kanali algusesse. Öö oli vaikne ja soe, tegime kolm vahti ja kòik olid rahul. Päeval sattusime paksu udu sisse, kuid ònneks peale Rotterdami hullumeelse liiklusega sadamast möödumist, kus ootas reidil vähemalt sada laeva. Öösel jòudsime Brunsbüttelisse, kus ootasime pea kolm tundi lüüsiväravate avanemist. Veetsime öö (5 tundi) kanali alguses kahe teise jahi külge seotuna ning hommikul kl 6 asusime Kieli kanalit vòtma. Muljetavaldavad 95 kilomeetrid - ülikitsas kauni loodusega kanalis mööduvad väga lähedalt üsna suured laevad, nagu pildilt näha. Tankisime Kielis ning oleme nüüd Läänemeres. Plaan on purjetada non-stop Tallinnani, ehk kohal oleme loodetavasti kolmapäeval-neljapäeval.
Tervitustega,
kroonik Kraaps
Jätsime töörahva püha hommikul kl 7 Doveri valged kaljud selja taha ja asusime ületama maailma tihedaima laevaliiklusega veeteed. Saime kohe selga paar sahmakat vihma ja püüdsime läbi halli vihmamassiivi jälgida ümberkaudseid laevu. Ei tundunud see liiklus midagi nii hullumeelset - tipphetkel loendasime meie ümber max 19 laeva. Enamasti oli tegu pirakate konteinerlaevadega, kuid siiski suhteliselt keskmist kasvu olenditega, vòrreldes maailma suurimatega.
Jätsime oma reisil täielikult puutumata Prantsusmaa, mis teatud arvamusliidrite arvates on üldse ainult olemas selleks, et inglased saaksid autoga Hispaaniasse sòita. Tulime seevastu otse Belgiasse - maale, kus on olesklenud Tintin, Hercule Poirot, Tunne Kelam ja teised väljamòeldud tegelased. Jòudsime päikesepaiste saatel kenasti Tallinna Sadama koostööpartneri Zeebrugge sadamani, kuid seejärel pidime erilise külalislahkuseta ootama paar tundi sadama sissepääsu juures - kehtis mingi kaalujälgijate klubi pòhimòte, et sisse-välja saavad esmajärjekorras tüsedad kaubalaevad ja saledad jahid peavad lihtsalt oma hetke ootama.
Lòpuks saime siiski òhtul kl 7 paiku oma kaikohale. Jälle 70 miili selja taga. Tòele au andes tuleb tunnistada, et kolmekesi on väga tore purjetada - ruumi on küllaga ning koostöö laabub üpris kenasti. Tahame esmaspäevaks kindlasti Läänemerre jòuda, sest meid kannustab tagant ka vòistlus Hermes-Xga, kes väljus Zeebrugge sadamast kòigest tund enne meie saabumist. Meie kolmekesi, nemad kuuekesi... Loodame neid edest hoolimata veel vòita!
Inglismaa Rohuküla, ehk Dover, ammendas end üsna kiiresti ja nii vòtsingi ette 20-minutilise rongisòidu oma abikaasa ülikoolilinna Canterburysse. Sümpaatne linnake igatahes, üsnagi puhas ja täis noori tudengeid. Hilise kellaaja ja külma ilma tòttu jätsin suuremad vaatamisväärsused külastamata ja tegin peatänava pubidele tiiru peale. Akadeemiline atmosfäär pole teatavasti minusuguse autodidakti jaoks niiehknaa kuigi intrigeeriv...
Tagasi Doverisse jòudsin suuremate sekeldusteta, ainult rongi ootasin tund aega, sest perroonil raamatut lugedes lihtsalt ei kuulnud rongi tulekut - Eesti rongide puhul ei ole vist selline stsenaarium kuigi mòeldav.
Aga pilt ei ole natuke viltu mitte selle pärast, et tegin selle pubitiiru lòpus, vaid seepärast, et samal ajal kaklesin sularahaautomaadiga, mis alatul kombel pani 20 naela vasakule. Aga mis seal ikka - Royal Bank of Scotlandil ongi viimatiste majandusraskuste valguses seda raha rohkem vaja, kui mul...
Oleme oma reisiga jòudnud Inglismaa edelatipust kagutippu. Startisime Gosportist kolmekesi kell 6 hommikul ning suutsime ühe päevaga läbida 100 meremiili, jòudes Doverisse òhtul kella seitsmeks. Saime hommikul paar piiska vihma, kuid päeval oli lausa päikesepaisteline ilm, kuigi üsna tuuline ja külm. Puhus lòunatuul 10 m/s sekundis ja saime päev otsa sòita ilma mootorita - täispurjedega kihutasime kohati lausa 10 s6lme tunnis. òhtuks tuul tugevnes ja saime tunda ka pisut vihmasegust rajuilma. Folkestone'i kandis kohtusime ka kòigi meresòitjate hirmuga - Uppumatu Valge Külmkapiga, mis möödus meist napilt 20 meetri kauguselt. Need elukad kukuvad suurtelt konteinerlaevadelt merre ja hulbivad sedasi kuid, Atland pidi neid täis olema. Krt teab, kuhu nad kòik välja jòuavad - paranoiateooria kohaselt Fridge Josephi maale, kus Greenpeace'i aktivistid kasutavad neid globaalse kliimasoojenemise mahajahutamiseks...
Dover ise on tiba nagu Rohuküla sadam - ega siin palju teha pole, puhtalt praamiliiklusest sòltuv. Dushiruumid on OK, kuid paraku ikka selle süsteemiga, kus peab mingit nuppu kogu aeg ühe käega all hoidma. Paraku oli kòigis kabiinides ka termostaat tuksis, seega ainsaks variandiks oli ainult tulikuum vesi.
Ahjaa, minult on küsitud, et miks ma kirjutan nii palju dushiruumidest ja sadamakòrtsudest - ma üritan kirja panna infot erinevate sadamate kohta, et tulevikus saaksid teised purjetajad samal marsruudil teada, mis neid kuskil ees ootab. Väga palju eestlasi vist ei ole teinud Hispaania-Eesti otsa, aga loodetavasti nende arv kasvab tulevikus ja noh, olgem ausad, siit saab tiba teistsugust infot, kui purjetamisalmanahhid tavaliselt sadamate kohta pakuvad.
Doveri jahisadama kòrval on lähim kòrts The Flagship, kus veedab oma viimaseid elupäevi pildilnähtav koer Spot, kes on 14 aastat vana, peaaegu pime ja peaaegu kurt. Nii ta elabki sealsamas kòrtsus 24 tundi ööpäevas ja tuiab vaikselt kundede vahel ringi. Kòrts ise on üsna tore - eile oli ju telkust ManU vs Barca mäng, kuid sellest hoolimata olin pubis ainus külaline. Lasin jukeboxil oma lemmiklugusid üürata (JAM/TSC/PW/NS) ja puhusin purjetamisjuttu shotlasest kòrtsmikuga, kes muudkui kallas tasuta òlut. Eh, armastan Inglismaad...
Olen hetkel üsnagi kurjas tujus ja tahaksin anda ühele jalatsitootjale sooja soovituse viia läbi oma firma re-branding. Avastasin eile oma pisut üle kuu aega tagasi ostetud purjetamiskummikutest paraja augu (pildil näha vasakul pool). Vihastamiseks on igatahes pòhjust, sest kummikud olid sigakallid, nad on sellel reisil kòige vajalikum varustus ning eriti veel selle pärast, et firmal on pretensioonikas nimi Yacht Boot Company. Oleks nimeks kasvòi Plastic Spoon Company, siis ehk mòistaks, aga YBC puhul eeldaks, et nad oskavad kasvòi seda ühtegi asja teha. Nii et härrased - kiireim aeg ette vòtta ettevòtte ümbernimetamine. Pakun omalt poolt ka väga trendika ning öko nime välja - Biogradable Boot Company...
