Meie purjereisi eeldatavasti tòsiseim katsumus pidi olema kurikuulsa Biskaia lahe ületamine, kuid üllatuslikult saime väga soodsates oludes teha paraja mitmepäevase reisi, mis tòi meid jupp maad kodule lähemale. Algne plaan oli A La Coruñast lahkuda kolmapäeva hommikul, kuid teisipäeval tabas meid peale maitsvat òhtusööki uitmòte, et kihutaks äkki kohe minema. Täiskòhutunde saatel valmistasime laeva kiirkorras väljumiseks ette ning andsime öösel kell üks Hispaanias otsad. Eks ta üks ootamatu samm oli, kuid tagantjärgi tarkus kandis lòpuks vilja - hobu küll hilisest ajast hoolimata välja ei karanud, kuid see-eest saime ideaalilähedastes tingimustes läbida ca 600 miili, mis 9 tundi hilisema väljumise korral poleks ehk nii ideaalne olnud. Avamerel tervitas meid paks-paks udu - nähtavus oli alla kümne meetri, isegi vööris asuvaid sòidutulesid seletas silm üsna kehvasti. Päris huvitav on sellises olukorras orienteeruda vaid kuulmise, mitte nägemise teel. Me kòigest kuulsime, kuidas meie nina alt läks udupasuna tuututamise saatel läbi pirakas kaubalaev. Me kòigest kuulsime teiste laevade mootorimürinat. 6nneks on meil laevas ka radar, aga tihedas udus ei tasu selle peale lootma jääda. Öised vahid olid seega huvitavad, vaid silmad väsisid pingutusest kohutavalt ära. Hommik äratas meid päikesepaistega ning mònusa süüdvest tuulega, mis püsis reisi l6puni. Saime tormikad seljast heita ja autopiloodi juhtimisel rahulikult juttu puhuda. 6htupoolikul vòttis meiega VHF-raadio teel ühendust pòhja poolt tulev kaubalaev. 'Väike purjejaht keset Biskaiat, väike purjejaht keset Biskaiat - kas teate, et praegusel kursil liigute otse madalròhutsüklonisse?' No ei teadnud, aga ega kuskile minna kah polnud. 'Suur kaubalaev, suur kaubalaev - täname hoiatuse eest, aga püsime samal kursil. Head vahti!' Kaubalaeva vahimadrus mòtles kindlasti, et pagana hullud eestlased, aga unt nendega - saavad ka veidi targemaks. Targad olime niiehknaa, sest kuidagi pòrutasime otse tsükloni aknasse ja ei saanudki mingit karmi ilma. Biskaial on vòimatu ilma ennustada, sest see muutub iga kümne minutiga. Nägime oma silmaga, kuidas päikesepaistelise ilmaga tekkis mere kohale valge udukogu, mis tòi endaga kaasa külma òhu ja kohatised pagid. Napilt enne meieni jòudmist tòusis kogu kupatus òhku ning liikus pilve kujul kuskile mandri suunas. Nii et ilmafenomene nägime mitmeid - vaalalisi paraku mitte ühtegi...
Päris pikk sòit kurnas meid korralikult - magamatus, söögiisu puudumine ja mòningaid meeskonnaliikmeid piinanud merehaigus (mina jäin üllatuslikult sellest puutumata) tekitasid kohutavat rampväsimust, kuid soodsa ilma tòttu ei hakanud me vahepeatust Brestis (hih, boobies :-)) tegema - kütsime Loode-Hispaania tipust otse pòhja poole ning alles Inglismaa edelatipu juures tegime halsi ning purjetasime mööda rannikut edasi ida poole. Kui muidu pidime terve reisi jooksul mootorit käiama, siis siinses sombuses ilmas saime täisgroodi ja täisgenuaga üle 9 sòlme kiirust kätte.
Tòeliselt raske oli sòita mööda Solenti väina Southamptoni poole - pikalt oodatud kuiv maa oli siinsamas, kuid planeeritud sadam oli ikka alles päevasòidu kaugusel. Lòpuks keerasime Hamble'i jòe peale, mis on mitmekümne miili ulatuses palistatud jahisadamatega, nagu pildil näha. See kant siin on Inglismaa purjetamise keskus, kus asuvad kòige väärikamad klubid ning toimuvad kuulsad purjetamisvòistlused. Kòrvalasuv Isle of Wight on kuulus motorollerite kokkutulekute, suurte muusikafestivalide ning suure vangla poolest.
Igal juhul jòudsime külmast Hispaaniast kevadiselt soojale vanale heale Inglismaale. On pòhjust eneste üle uhkust tunda...
1 kommentaar:
Jah on küll põhjust uhkust tunda :-) tublid olete!!!!!
Postita kommentaar