Oleme kaks päeva olnud Hamble'i küla kòrval Mercury jahisadamas. Mul ei jätku selle koha kirjeldamiseks piisavalt kiidusònu. Vastuvòtt sadamakontoris oli ääretult sòbralik ning erinevalt Hispaaniast ning Portugalist täiesti bürokraatiavaba. Peale saabumist jòudsin üsna lähedale ònnetunde defineerimisele. See on vòimalus end korralikult pesta kòigi mugavustega pesuruumis, vahetada riideid esimest korda peale nelja päeva ning seejärel istuda sadamakòrtsis väliterrassil, nautides päikesepaistes ühte külma kannukest Staropramenit. Üleväsimusest tingituna ei suutnud ma päeval magada, seega tutvusin ümbruskonna ja kohalike inimestega - siinsed inimesed on ääretult sòbralikud ning lausa ülevoolavalt abivalmid. Küsisin sadamakontoris lähima pangaautomaadi asukohta. Täpse vastuse asemel viskas dockmaster mind oma autoga 15 minuti kaugusel asuvasse külla, kus sain oma finantsid parlanksi ja sama tüübi autoga veel tagasi. Kohalik küla (pildil peaväljaku ääres olevad majad) on nagu piltpostkaardilt pärit - selline, millisena me Inglismaad ette kujutamegi. Kòrts, kirik ja kauplus. Seal jalutades suutsin seda mòttes vòrrelda vaid fiktiivse Midsomeriga, ònneks ilma sarimòrtsukatest külaelaniketa. Kardinaalselt erinev Inglismaa, v6rrelduna näiteks Londoni vòi Manchesteriga. Tunne on selline, nagu oleks juba koju jòudnud.
Tänast pühapäeva alustasin klassikaliselt - tass kohvi, Full English Breakfast ning Mail on Sunday, taustaks Sky News. Pagan küll, see tundus nii omane, et olin seda sunnitud jätkama ka hiljem, kui läksime külakòrtsu Ye Olde White Harte (est. 1536 - eat your heart out, Hell Hunt est. 1993) nautima paari pinti ale'i ja pühapäevast lambapraadi. Pubi oli täpselt selline, nagu ta pidi olema - madalad laed, pime, kaminatule ees magavad koerad ja vanad härrasmehed leti taga rugbyt vaatamas. Hiljem selgus, et toosama pubi kuulub sadamakòrtsu omaniku vennale, nii et vähemalt ühe pere olen täna ònnelikuks teinud, nii nagu nemad on mind täna hea toidu ja lahke s6naga r66msamaks teinud.
Ilm on täna olnud klassikaliselt sombune, seega kaugemad avastusretked jäid tegemata. Pealegi andis mu Southamptonist pärit sòber telefonitsi päris kummalist nòu ajaveetmise kohta - hoolimata oma väidetavast patriotismist soovitas ta mul hoopis Portsmouthi tutkima minna. Viimane rongiseiklus on mul veel liigagi hästi meeles, seega ei hakka riskima kogemata non-stop Edinburghi rongile sattumisega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar