Pildil Praia do Luz, mis on paraku saanud nüüd maailmakuulsaks mitte tänu oma ilusale rannale, vaid tänu ühele aastatagusele kurvale ja segasele loole. Siinolek ei andnud mitte p6hjust turvalisuses kahtlemiseks, vaid pigem tekitas selles loos üha rohkem küsimusi - kohalik kogukond on ülimalt kokkuhoidev ja ühe lapse kadumine lihtsalt ei ole niisama v6imalik.
Aga nüüd meie 400+ miili pikkuse merereisi juurde. Usun, et paljudel lugejatel on tekkinud eksiarvamus avamerel purjetamise osas. Ei, me ei kanna pastell- ja neoontoonides üherealisi ülikondi ja ei laula tüdrukust, kes tantsib liival Rio Grande kaldal. Ma vòin teile saladuskatte all rääkida, kuidas Duran Duran salvestas video oma loole 'Rio'. Vedelesid viis neoromantikut halvastiistuvates tormiülikondades kokpitis, juuksed sorakil ja meik mööda nägu laiali voolamas. LeBon püüdis ümiseda 'her name is Rio and she dances...', mille peale käratas keegi Tayloritest 'oh shut yer piehole, who gives a toss, let's just head back home...' Suund vòetigi kodu poole, kòigil huulil 'take me home, country roads, to the place where i belong - West Virginia'... Sisenes arvutigraafik, kelle näputöö tulemusena valmis teid MTVs hullutanud video...
Päris purjetamine pole teps mitte selline. Seljas on vähemalt viis kihti riideid - pesu, pikk pesu, kampsik, püksid, tormipüksid, tormijope ja päästevest ning muud aksessuaarid. Päris paras töö on selle kòige selga ajamine pimedas k6ikudes, eriti veel òigetpidi ja òiges järjekorras. Ja siis maha vòtmine, et väljastada aeg-ajalt mòningaid vedelikke...
Igatahes hakkas meie peldik keset ööd tugeva kreeni tòttu üle ajama. Oli ebameeldiv, kuid veelgi huvitavam oli pilsist ligi tonni vee leidmine, mis järjekindlalt ujutas üle k6iki kajuteid - kuid mitte minu oma! Avastasime l6puks ka lahtise luugi ning probleem sai sellega loodetavasti lahendatud - kuuest pumbast töötas merel miskipärast vaid kaks...
òhtuks hakkas mind korralikult kummitama merehaigus, mistòttu minu öise vahisolemise kohta oleks kòige òigem öelda lihtsalt 'The Man Who Wasn't There'. Pidev vòitlus külma, niiskuse, kòikumise, iivelduse ja unega on nii kurnav, et selle kòrval kahvatuvad ka Villu vòitlused. Kusagil tsüklonites on kallutatud jòud... Olin terve vahi poolärkvel ja tolku polnud must mitte miskit. Ega ma niiehknaa ei saa pretendeerida kasuteguri etaloni tiitlile, kuid seekordne tulemus oli absoluutne null. Gibraltaril vähemasti oli minust abi ballastina - laeva kallutamiseks paluti mul üksinda seista ühes poordis. Piinlik oli veidi, aga sain vähemasti kasulik olla.
Söögipoolis ei läinud üldse alla - esimesel òhtul söödud vesised ja maitsetud kiirnuudlid püsisid kòhus läbi raskuste. Veresuhkru taastamiseks sundisin end 24 tundi hiljem ära sööma hakkliha-tomatikastmes kartulid. Toredat värvi toit, kas pole? Vaatasin hella pilguga merd ja ümisesin 'Shiny' Heini Vaikmaa surematut hittlugu 'Las ma värvin sind punaseks', aimates peatset isetäituvat ootust. Isegi delfiine kogunes òhtusöögiks paras trobikond. Aga nad jäid kòik pika ninaga, sest mingi ime läbi püsis k6ik sees ja enesetunne paranes kordades. Öine vaht (22-02) oli väga ok - laine oli normaalne, kuu siras taevas ja rannik oli 40-50 miili kaugusel, seega ei ühtki tulukest kusagil...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar