Pildil vähe rahulikum Atlandi ookean. Ilm oli kogu aeg pilves ja üsna tuuline, seega saabus pimedus üsna ruttu. Tagantuult veel jätkus ja saime autopiloodiga sòita. òige pea hakkas tuul tòusma ja Peeter vòttis meie esimeses vahis (22-02) rooli üle. Minu tööks oli teed keeta ja vòileibu teha. Meie meeskonna moraal on muide kordades tòusnud peale termostopside ostu, mis mahutavad rohkem teed ja hoiavad seda kauem soojana. Rahulolu kasv on v6rreldav Eesti elanikkonna ònnelikkuse tòusuga peale korgiga suletavate piimapakkide kasutuselevòtmist (sry DV, i couldn't resist ;-)). Aga need vòileivad... Ma olen teinekord näinud vaeva mingite söögivalmistamistega, kuid need pole vòrreldavad raskustega, mida mul tuli taluda lihtsalt saia peale vorsti pannes. Raputas ikka korralikult, valguseks oli ainult radariekraani kuma. Ikka vorstiviil saiale ja puuuhhh! sügav ohe ja nii aina edasi. Alla see vòiku eriti ei läinud peale seda...
Meie esimese vahi lòpus pani tuul äkki kihutama, 30 sòlme tuli tuule kiirust ära - jaht ise pani groodiga 9-10 sòlme. Peeter palus mul teised appi kutsuda, et teine rehv sisse panna. Selle paari minutiga jòudis tuul veel möllata, nii et groot tuli täiega maha vòtta. Selle tegemine vastutuules suure lainega (ca 4 meetrit) oli vajalik, kuid mehed töötasid kohatist külglainet trotsides julguse ja hulljulguse piiril. Ise püüdsin pisiasjadega kasulik olla ning ainult elu eest millestki kinni hoida. Otseselt hirmu ei tundnud, kuid vereròhu sai ikka üles küll. Peale järgmisele vahile kohvikeetmist püüdsin veidi magada, kuigi eriti ei 6nnestunud. Kell 8 läksime uuesti tekile, kus päike just tòusis ja tuul oli kòigest 5 m/s. Unega vòideldes tunnistasime ka tuule kadumist ühe meetrini sekundis. Atlandi ookeani mitu nägu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar